[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ahijärv1 [ahi‿`järv], kirjakeeles ka Piigandi Ahijärv Kan – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigandi külas (Karste mõis), u 1900, 1903 Ahhe Jerw.  B2
● Karste mõisale kuulunud metsas paiknevat järve ümbritseb Ahijärve soo. Sama nime on kandnud veel mitmed järved Kagu-Eestis, algusosa esineb paikkonnanimes Ahepalu (Rõu), vrd ka Aheru järv, Ähijärv, Kirikumäe järve vana nimi Ahirewo (1588), Ahja, Aiu jõgi. Juba ammu on neid kohanimesid seostatud Mulgimaal tuntud ohverdamiskoha nimetusega ahikotus (tegevusena ahtimine ~ ahtmine ~ ahkmine ~ ahvmine, ohverdaja on ahimees). P. Ariste on *ahti : *ahδin sõna ühendanud mordva keelte tegusõnaga aštums ~ aštems ’elama, paiknema, viibima, seisma, varjul olema’. Ariste on oletanud, et mordva keelteski tekkinud kuskil käimise, külastamise tähendus on kitsenenud ohvrikohas käimise tähenduseks. See oletus ei sobi just kõige paremini Ahijärve tüüpi järvenimede konteksti, mis asuvad reeglina põlisasustusest kaugel ja alati väga vanadel piirikohtadel. Ka Kanepi Ahijärv asub muistsel Põlva ja Otepää khk piiril. Mordva tähendusi võrdlevas kontekstis on mõeldav, et järve nimetati nii, kuna see oli püsiv, märkis piiri, oli rahule jäetud, siin kehtis naabritega kokku lepitud eriline kord. Analoogilist nimetekke semantikat esindavad Soome Pyhäjärvi nimed, mis on enamikus järved põlistel piiridel. Loomulikult ei saa välistada ka piirikohtade müstilist tajumist ja ohverdamiskommet piirikohas. Mõeldav germaani etümoloogia serva, tera või piiri tähendanud sõna *agjā kaudu on vähem tõenäoline, kuna ei saa seletada h tekkimist nimes, vrd Salatsi liivi ad´a ’serv, kallas, kant’, liivi aĭgà, soome aaja ’suur, lai ala’, eesti ai ’rõiva kant’. – ES
Ariste 1937;  EAA.3724.5.2828, L 1;  EAA.3724.5.2829, L 1; Faster 2014: 35–39; SLWb: ad´a; SPK: 358; SSA: aaja

Halliste2 ‹-sse ~ -le› Hls – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Hallist, ? 1211 Aliste, Alistegunde.
● Aliste ehk Alistegunde muinaskihelkond hõlmas peale praeguse Halliste ka Karksi khk ala. XIII saj-st kuni 1551. a-ni kuulusid praeguse Halliste alad Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Halliste kirikukihelkonda on mainitud esmakordselt 1504 (Ksp. thor Alsten). 1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Pornuse külas olev Halliste kiriku algne hoone on ehitatud arvatavasti XV saj II poolel, 1867 rekonstrueeritud pärast mitmeid purustusi ja ümberehitusi, al 1959 varemeis, taastatud 1989. Halliste nime on L. Kettunen pidanud Henriku Liivimaa kroonikast pärit Alistegunde järglaseks ja selle lähtekohaks sõna *aline, sm alinen ’alumine, madal’. Kettunen toob siiski võimaluse lähtuda ka sõnast hall : halli, ehkki h on temagi arvates hilisem lisand. ¤ Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, vaid Penoja valda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks valiti üks küngas, mis rahvas praegugi veel „kirikumäeks“ ehk „Halliste mäeks“ hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal. Ehituse paigal laulis päev päeva kõrval linnuke lepa otsas: „Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!“ Mis meistrid päeval suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi valmis. Viimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud. Kirikumäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu veel leida. (1901) – MK
ENE-EE: III, 289; EO: 213; HLK: XV, 7; Kirikute raamat 1901

Kirikumäe [kiriku‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kerigu‿`mäe ~ `Kerko‿`mäe Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1638 Kirckmeggi Pustus, 1684 Kirkenne Peep, 1688 Kirckmeggi Ifwan, Hinno, 1782 Kerkoma Iwann, 1820 Kerrikomäe (küla).  B3
● 1688. a oli talu kahe poolemehega, külaks hakati pidama XIX saj. Nimi on saadud Liivi sõja ajal 1560. a-tel Petseri kloostri poolt ehitatud õigeusu kiriku järgi. 1638. a on teade varemetes kirikust. Küla, kirikut ja Kirikumäe järve on varem nimetatud teise nimega, mis kuulub algupäraselt järvele (1561 Огіяръ, 1588 Ahirewo, 1627 Ayha järv). O. Roslavlev on pakkunud eksliku tõlgenduse *Hagujärve. Vene keele häälduse eripära tõttu annab aga Огіяръ edasi sedasama nime mis muudki üleskirjutused: *Ahijärv. Hiljem on järve nimetatud juba Kirikumäe järveks. Mellini kaardi kirjapanek 1798 Kerkomä oder Peddez S. tähtsustab järve kui Pedetsi (Pedejä) jõe algust. Kirikumäe külaga on 1977 liidetud Pundsu (Punsu) ja Tõlva küla (1638 Telwa Iwan). ¤ Tõõnõ tähtsä kotus um jälle üts järv Vahtsõliina valla piiri seeh. Sedä järve kutsutas täämbätseni pääväni Kerigumäe järves selle, et siäl ollõv selle järve asõmõl kerik vanast ollu, mis ollõv maa ala vajonu ja järv asõmõllõ saanu. Vana rahvas kõnõlõsõ, et ildaaigu ollõv viil selle kerigu tornikell unnanu, kui ilm vihma näüdäs, ja see olli vanalõ rahvalõ tähes ollu. Kui kellä undamist kuulti, sis olli selgehe tiidä ollu, et tõõsõl pääväl vihma nakkas sadama. See järv um Vastseliina keriku mant lõunõ poolõ kaia ja kerigu mant um sinnä 9 versta maa vana Marinpurgi suurt tiid minnä. (1903) Vrd Ahijärv, Ähijärve. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:19, L 18p; EAA.1271.1.224:15, L 477; KM: H II 71, 344 (2) – 1903; Mellin; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 161, 168, 174; Roslavlev 1976: 6, lisa 3; Truusmann 1897a: 40

Kisõjärv [kisõ‿`järv], kirjakeeles ka Kisejärv Vas – järv Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastseliina mõis), 1561 Волостка Кизіярвъ (vakus), 1588 Kisiarva (küla), 1627 Kysi (järv), 1630 Kiese Jerwe, 1638 Kyszi Jerw, Kiesse Jerw.  B3
● Kisõjärv on silmapaistva järvederühma keskne ja kõige suurem järv. XVI–XVII saj on selle järgi nimetatud hajatalude küla (maakasutuslikult suursaras), mis hõlmas talud Saviojalt ja Kärinält praeguse Missoküläni (Misso mõisani) ja Mauri külani. Vahel on selle küla all loetletud ka teise liikumistee äärde jäävaid talusid Kirikumäelt üle Tsiistre Preeksa ja Puspurini, kuid neid on ka nimetatud Kirikumäe järve vanast nimest *Ahijärv saadud külanimega (nt 1588 Ahirewo). Järvenime kirjapiltidest on näha kaht varianti, *kisi- ja kisõ-algulist. Suure järve tõenäoliselt vana nime pole mõtet seostada kalanimetusega kiiss ’kiisk’. Järve nime tegelik algupära pole teada, kuid huvipakkuv võiks olla võrdlus Loode-Venemaa Kiži kohanimedega: järved, jõed, sood ning Kiži saar Äänisjärves kui kõige tuntum sellenimeline koht. Mitmed uurijad, nende hulgas I. Mullonen, pooldavad selle kohanimeosise pärinemist läänemeresoome nimetusest pika kvaliteetse vesisambla jaoks, mis kasvab veekogude põhjas vaiksetes lahesoppides ja mida on eriti hinnatud palkhoonete ehitusel. Vene Кижи algupärane vepsa vaste on kiži (nt nimedes Kižidärv, Kižiso). Aunuse karjala keeles on see sõna kiidžin (nt Kiidžiminniitü, Kiidžimenlahti). Kuna neile keeltele ühine sõnatüvi võiks olla *kidž-, tekib raskusi Kisõjärve nime seostamisega, sest lõunaeesti keeles on algupärane -ds- alati hästi säilinud. Kuid vrd Kiidsuniit, heinamaa Kisõjärve lähedal. Ka Aunuse karjala alal esineb kohanime Kižujärv ning Mullonen on kuulsa Kiži saare kohta kirjutanud, et nimeandmismotiiv on väljaspool kahtlust, kuid nime häälikkuju on raske selgitada. Kisõjärv oma sopilise kuju ja madalate turbaste kallastega võiks olla olnud ehitussambla hankimise koht, sest ka põline tee kulgeb otse mööda järve kallast. Tähelepanu äratavad Kisõjärve naaberjärvede nimed Pahijärv, Laihjärv, Vuuhjärv ja Sõdaalonõ järv, mis näivad kuuluvat samuti vanemasse keelekihistusse. – ES
Mullonen 1994: 58; Mullonen jt 1997: 44; Mullonen 2008: 59–60; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159, 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40

Piibumäe [piibu‿`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ka Piibu‿metsa Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis).  B2
● Piibu talust väljakasvanud küla, on varem esinenud mitme muu nime all. Piibumäe nimi esineb hiljemalt 1945. a-st, muud nimed on Piibumetsa (1922), Sepametsa või Jurkametsa (1922), harva Lepasepa. Piibu nimi on talupoja lisanimest, 1795 on Lümati all mainitud Piebo Juhanus Wittwe, 1758 Raatvere all Piebo Johann. Et ajalooline Piibu talu asub Raatvere lähedal, võib viimast pidada talunime vanimaks maininguks. 1977 liideti Piibumäega Tossumetsa (ka Venetossu) küla. Piibumäe lääneotsa on nimetatud ka Jurka külaks. – PP
KNAB; PTK I: 180

Pillapalu [pilla‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Anija vallas (Jägala mõis), 1686–1689 Pillapalla, 1693 Pillapall (pered), 1726 Pillapal Hans, Pillapal Casper, 1798 Pillopal (karjamõis).  A4
● Pillapalu asub vähese asustusega alal, kus on peamiselt metsad ja sood. Rootsi aja lõpul on siin olnud paar talu, mis on asunud Harjumaal, kuid Järvamaa piiril. XVII–XVIII saj vahetusel on Pillapalus olnud kaks Jägala mõisa üksiktalu. 1725.–1726. a revisjonis on need paigutatud Rebala küla alla. Ka Wrede järgi kuulus Pillapalu (Pillapallo) XVIII saj algul Jägala mõisale, kuigi asus Kuusalu khk-s metsas. E. Varepi kogutud pärimuse kohaselt olnud Pillapalu vanasti Ahula karjamõis ja kuulus alles hiljem Maardu ja Jägala mõisa alla. Nimi on liitnimi: Pilla + palu. Nime algusosa on tõenäoliselt muistne isikunimi. Pillapalu praegune küla hõlmab suurt maa-ala, millele jäävad mitmed vanad asulakohad. Kuusalu khk poolel on ↑Koitjärve vana mõisakoht, Kõrveveski (1517 Korbe, 1586 Korps, 1589 Corpusz, ↑Hirvli) ja Tõrrepõhja (1798 Terrepohja talu). Asustus oli varem suurelt jaolt metsavahitalud: Liigmäe ehk Liidmäe (Maardu mõisa metsavaht, siin oli ka Maardu noorhärra jahiloss), Poolvahe ja `Putka (Jägala metsavahid). Poolvahes oli lisaks Anija mõisa renditalu ja kunagi ammu Kassisaba kõrts. Putka oli saanud nime sellest, et maja oli väike, vaht seal ei elanudki, käis ainult varjus. Ambla khk poolel on Kaikvõhma (koh ka Kaikamäe; 1379 Kadikenwomes), Pruuna metsavahikoht, mis on Rootsi aja lõpul olnud kõrts (1693 Kaick Wohema Krog). Muud Ambla poole suuremad asulad on olnud Apuparra (koh Apupara, 1798 kõrts Appopar), Koolme (1379 Kolymus; 1798 Koolma), Leppsilla (u 1900 Лепсиля), Maanteeääre (1871 Maande), Nahe (1798 Nahhe), Pruunakõrve (1922 Pruuna-Kõrve), Rekka (1379 Reckenoya), Saukõrve (1871 Saukörw) ja Uuejärve (1798 kõrts Uusjerwe). 1379 läänistati siitkandist Lehtse mõisale Kaikvõhma, Rekka (asus Rekkaoja ääres), Kosenõmme (Cosgenomne, praegu Aegviidu põhjaosa), Koolma, Koonukõrve (Konocorbi) ja Laudisalu (Laydezalo), ka ↑Läpi. – MJ
EVK; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 359; Schmidt 1871; Vilbaste 1949: 367; Wrede 2006: 49, 243

Tiidu1 ‹`Tiitu ~ -sse› San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1723 Tido Ott (talupoeg), 1796 Tidori (karjamõis), 1839 Tiedo (karjamõis), u 1900 Пл. мз. Тійдо, 1945 Tiido (küla).  C3
● Tiidu on olnud üks Kurevere küla taludest. 1723 on Tiidu talu kõrval nimekirjas Kooba talu maa (Koba Land), mis on tühjaks jäänud ja antud kasutada ooberstiproua Budbergile. Tiidu karjamõis tekkis arvatavasti Tiidu ja Kooba talude kohale XVIII saj lõpuks. Karjamõisa kohal on tänapäeval Tiidumäe talu. 1940. a-tel moodustatud Tiidu küla koosnes algul Tiidu karjamõisa ümbruses olnud Sangaste mõisa asundustaludest, 1977 liideti sellega Kurevere küla lõunaosa, vana keskus Kalsa talude ümber koos vana kalmistuga. Nimi on tulnud eesnimest Tiit, mis on eesnime Diet(h)er või Dietrich mugand eesti keeles. Mellini 1796 kirja pandud nimekuju Tidori võib olla lühenenud nimest Tiidu-Jüri või olla Dietrichi mõni vähelevinud mugandus. Vrd Kurevere5. – MF
ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); EVK; KNAB; Mellin; Rajandi 2011: 42; RGADA.274.1.174:917, L 912p; Rücker; Vene TK 42

Viidu ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Lümanda mõis), 1645 Widu Hanß und Viett, 1798 Wido (talud).  C4
● Nime aluseks on isikunimi Viit, vrd Vitus, Vieth. Küla piires on Audaku (1695 Haudacko Jack), endine pidalitõbila, ja ↑Viidumäe. – MK
BHO: 671; SK I: 32, 493